Kolm möödas, neljas tulemas — mõtisklusi rakendusliku antropoloogia aastakonverentsidest

pilt_blogipostitus-300x135

Kaks aastat tagasi käis Rakendusliku Antropoloogia Keskuse tolleaegne täiskoosseis Itaalias Padovas, kus toimus juba teist korda konverents „Miks maailm vajab antropolooge?”. Teemaks oli „Põgenemine elevandiluutornist”. Eelmisel kalendriaastal oli meil võimalus sõita Ljubljanasse, et osa saada sama konverentsisarja järgmisest üritusest. Sedakorda olid tähelepanu keskmes meie kuuma planeedi põletavad probleemid. Mida on oodata järgmiselt kokkusaamiselt?  Keskusele on see muuhulgas väljakutse — nimelt toimub 2016. aasta konverents RAKi eestvedamisel Tartus. Üritus pealkirjaga „Humanising IT” toob kokku antropoloogid ja infokommunikatsioonitehnoloogiaga tegelevad inimesed, et panna nad vastastikku arutama, mida võiksid nimetatud valdkonnad üksteisele pakkuda.

Tehnoloogia teema pole iseenesest konverentsisarjale sugugi võõras. Kaks aastat tagasi oli Padova konverentsi üks säravamaid esinejaid Rikke Ulk, rakendusliku antropoloogiaga tegeleva organisatsiooni Antropologerne tegevjuht. Antropologerne tegutseb Kopenhaagenis  ning on leidnud turul oma niši, pakkudes „teistsugust konsultatsiooniteenust”. Oma kodulehel kirjutavad nad, et nende ekspertiis seisneb antropoloogiliste meetodite kasutamises, mille kaudu pakutakse uusi lahendusi ja algatatakse ühiskonnas muutusi (rohkem saab lugeda SIIT). Nende 13 tegevusaasta üheks läbivaks teemaks on olnud tehnoloogia ja kasutaja lähendamine. Näiteks kuulub sellesse valdkonda hiljuti kohaliku energiatööstusettevõtte jaoks läbi viidud uuring, kus firma tahtis kaardistada tarbijate paindlikkust. Elektriautode, õhksoojuspumpade ja muude elektriseadmete kasvavast populaarsusest lähtudes eeldas tellija, et tulevikus saab päevane elektrikoormus olema senisest suurem. Hoidumaks paari aasta pärast võrgu ülekoormamisest, tahtsid nad teada, milline on inimeste praegune elektritarbimise rütm ja kas oleks võimalik osa tarbimist öötundidele nihutada. Antropologerne kaardistas erinevate tarbijate profiilid, kes ja kuidas energiat tarbib, ning püüdis mõista, miks on välja kujunenud just selline muster ja millistel tingimustel oleksid inimesed valmis oma harjumisi muutma. Lõpptulemuseks oli töödokument, mis aitab energiatööstusel oma kliente paremini mõista ning seeläbi elektrivõrgustikku efektiivsemalt arendada.

Kolm kuud tagasi Ljubljanas toimunud konverentsil pakkus tehnoloogia taas kõneainet. Pikka aega Intelis töötanud Genevieve Bell arutas oma ettekandes tehnoloogiaga seotud hirme, keskendudes peamiselt robotite ja tehisintellektiga seostuvatele küsimustele. Mitmed kaasaja tehnoloogiagurud eesotsas Bill Gatesiga on oma intervjuudes rõhutanud, et tehisintellekti areng on inimkonna suurimaks ohuks. Tehisintellekti võidukäigu eest on hoiatanud ka meediaväljaanded. Olgu näiteks toodud vaid väike valik hiljutistest pealkirjadest: „Musk ja teadlased: tehisintellekt ja sõjandus on koos ohtlikud”, „Tehisintellekt võtab üle töö”, „Robotid puksivad miinimumpalgaga töötajad burgerikohvikutest”. Robotid on pakkunud inimestele mõtte- ja kõneainet juba pool sajandit. Välja on kujunenud mitmekülgne ulmežanr, kus tehisintellekt muutub oma loojatest targemaks ning vallutab ühel hetkel maailma, et inimkond orjastada. Bell tõstatas ettekandes enda hiljutistele kogemustele tuginedes küsimuse, miks on nii, et tehisintellektist rääkides jõuavad inimesed väga kiiresti häält tegevast mänguasjast Furbyst ja nutitelefonist sõjarobotini? Selleks, et mõista, millest see hirm alguse sai, uuris Bell nii robotite endi kui nendele viitava sõna pärinemist. Hirm, nagu põgus uurimistöö näitab, on kultuuriliselt omandatud. 20. sajandi alguse näidend „Rossumi universaalsed robotid”, Frankenstein ja eelmise kümnendi populaarne linateos „Matrix” on vaid mõned näited, mille kaudu (taas)luuakse ohutunnet tehisintellekti suhtes. Bell rõhutas, et paaniline hirm tehisintellekti ees on väga Euroopa kultuuriruumi keskne, Jaapanis seevastu nähakse robotit hoopis sõbraliku kaaslasena. Ehk oleks abiks, kui küsida, mis teeb inimestest inimesed ja robotitest robotid? Isegi kui robotid kõlavad ja näevad välja nagu meie, mis on vahe? Bell rõhutas, et just siin on vaja antropolooge, kes küsiksid küsimusi ja selgitaksid välja need olulised vahekohad.

Viimased kaks „ Miks maailm vajab antropolooge?” konverentsi on näidanud, et tehnikal on oma koht kõigi teemapüstituste juures. Ju ongi tehnika ja selle kasutaja vahelised suhted ning seosed käesoleva kümnendi üks suuremaid küsimuskohti. Kas pole seega ilmselge, et vaja oleks üht tervenisti tehnoloogiale keskenduvat konverentsi? Just sellise arutelu kaudu jõudsime pealkirjani „Humanising IT“. Eesti kontekstis tundub teema veel eriti kohane. Tehnoloogiliselt eesrindlikus riigis, kus ohtralt idufirmasid, võiks ju arutleda, miks on nii, et kuigi tehnoloogia suund on väga arenenud, pole erinevalt Silicon Valleyst valdkonda tööle palgatud antropolooge. Tänapäeva info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatega tegelevad inimesed on leiutajad, kes toovad meie ühiskonda suuri muutusi. Koostöö antropoloogidega võiks kindlustada, et teostatavad lahendused oleksid kõigist võimalikest variantidest kasutajatele parimad.

Kuidas saaksid IKT-arendajad ja antropoloogid üksteisele kasulikud olla? Mis on kultuuri roll tehnoloogias? Kuidas oleks võimalik muuta tehnoloogiapõhist mõtlemist inimlikumaks? Mil moel veenduda, et tehnoloogilised uuendused oleksid inimeste jaoks kasutatavad? Vajalikud küsimused, eks? Jääb üle vaid oodata 4. novembrit ja loota, et üheskoos leiame paljudele neist vastused. Algust saab teha juba nüüd, liitudes Facebookis antropoloogia- ja tehnoloogiahuvilisi koondava grupiga „Anthropology Meets Technology“.

 

Rohkem teavet konverentside kohta leiate SIIT.