Uuring

2026

Millistele praktikatele tugineb Eesti seadusloome?

Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel uurisime, kuidas mõtestavad Eesti poliitika kujundajad ja elluviijad hea õigusloome standardeid.

Projekt:

Hea õigusloome põhimõtted ja nende järgimine: hoiakute uuring

Klient:

Justiits- ja Digiministeerium

Eesmärk

Uurisime, miks jäävad hea õigusloome väärtused igapäevases töötempos sageli tahaplaanile. Eesmärgiks oli mõista ja selgitada, milline on lõhe kokkulepitud reeglite ja tegeliku otsustusprotsessi vahel ning kuidas seda lõhet sildada.

Meetod

  • Valim: Kaasasime kokku 27 osalejat, kelle hulgas olid ministrid, Riigikogu liikmed, kantslerid, asekantslerid ning eelnõusid koostavad nõunikud ja juristid.

  • Intervjuud: Viisime läbi 17 poolstruktureeritud süvaintervjuud ja 2 grupiintervjuud. Tippjuhtide ja poliitikute puhul kasutasime eliitintervjuude metoodikat.

  • Analüüs: Rakendasime temaatilist analüüsi, et sünteesida erinevate osapoolte vaatenurgad ja tuvastada korduvad mustrid, mis takistavad hea õigusloome põhimõtete rakendumist.

  • Esindatus: Kaasatud olid pea kõik ministeeriumid, Riigikogu ja Riigikantselei.

Olulisemad taipamised

  • Poliitiline "ajaaken" vs. sisuline protsess. Hea õigusloome nõuab aega, et analüüsida probleemi, kaasata huvigruppe, koostada õigusnorme. Praktikas määravad tempo aga poliitilised kokkulepped ja lühikesed ajaaknad, kus lahendus on sageli enne probleemi defineerimist juba ette otsustatud. See muudab kohustuslikud etapid (nagu näiteks kaasamise) näiliseks, mitte sisuliseks kaalumiskohaks.

  • Vastutus on kõigi oma, seega mitte kellegi oma. Kuigi teoreetiliselt vastutavad õigusloome kvaliteedi eest kõik ahelas olijad nõunikust ministrini, on praktiline vastutus hajutatud. Puudub selge ja mõjuvõimas "väravavaht", kes suudaks peatada ebakvaliteetse eelnõu, kui muudatuse elluviimise taga on tugev poliitiline tahe.

  • Bürokraatlik keel kui takistus, mitte tööriist. Alusdokumendid ja juhised on kasutajate silmis sageli liiga mahukad, keerulised ja juristikesksed. Selle asemel, et toetada sisulist mõttetööd, tajutakse reegleid kohati liigse bürokraatiana, mis tekitab vastuseisu ja soovi neist kiiremini mööda pääseda.

  • Usalduskriis süsteemi eestkõneleja suhtes. Justiits- ja Digiministeeriumi nähakse küll vajaliku standardi hoidjana, kuid intervjuudest kõlas kriitika: ministeerium nõuab teistelt ranget reeglite täitmist, kuid ei suuda ise oma eelnõude puhul alati samasugust kvaliteeti ja tähtaegadest kinnipidamist tagada. See devalveerib hea õigusloome põhimõtete kaalu teiste osapoolte silmis.

  • Juurdunud on aegunud info. Kuigi JDM on protsessi jooksvalt omajagu parandanud, siis protsessi eri osaliste seas on kinnistunud lood ja arusaamad varasematest kogemustest. Kuna nendes kirjeldatakse enamasti segadust protsesside või nõuetega, kujundavad need kohati umbusaldavat meelestatust. Seega on üheks kitsaskohaks kommunikatsioon, kus parandada tuleks osapoolte teadlikkust protsessi uuendustest.