Uuring

Persoonad

2026

Milline on linnainimeste valmisolek hädaolukordadeks?

Teadus- ja arendusprojekt “Inimeste kriisivalmiduse tõstmine” uurib, kuidas kujuneb kriisikäitumist toetav vastutustunne ning kuidas läbi teaduspõhiste sekkumiste oleks võimalik suurendada üksikisiku ja sellest tulenevalt ka ühiskonna kriisivalmidust.

Projekti viivad üheskoos ellu Mõttekoda Praxis, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Sisekaitseakadeemia, Balti Uuringute Instituut ja Antropoloogia Keskus. Antropoloogia Keskus panustas koos Praxise ja Balti Uuringute Instituudiga kvalitatiivuuringusse, mis uuris tiheasustusega piirkondade elanike valmisolekut hädaolukordadeks.

Projekt:

Inimeste kriisivalmiduse tõstmine – kvalitatiivuuring

Klient:

Riigikantselei

Kortermaja

Eesmärk

Eesmärk oli mõista kortermajade elanike valmisolekut elutähtsate teenuste mitmepäevasteks katkestusteks (nt elektrikatkestus). Uurisime, milline on inimeste kriisivalmidus, ohutunnetus ja eeldatav käitumine hädaolukorras. Lisaks tahtsime teada, millised on ootused erinevatele osapooltele ning mis mõjutab hädaolukordadeks valmistumist.

Meetod

Kvalitatiivuuringu viisime läbi 2025. aasta detsembrist 2026. aasta aprillini koostöös Balti Uuringute Instituudiga ja Mõttekojaga Praxis.

  • Valim. Viisime läbi intervjuud 26 inimesega. Kõik uuringus osalejad elavad kortermajades, millel on rohkem kui 24 korterit. Valimi moodustasid erinevate demograafiliste näitajatega täisealised inimesed erinevatest Eesti linnadest (Tallinn, Tartu, Narva, Võru, Pärnu). Esindatud olid üksielavad noored, väikelaste vanemad, suuremate lastega perekonnad, nii üksi kui kahekesi elavad pensionärid, ning liikumispiiranguga inimesed. Koguvalimist 10 on pikalt Eestis elanud vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed ning 6 on eakad (65+ aastat vanad). 

  • Intervjuud. Viisime läbi 25 poolstruktureeritud süvaintervjuud inimeste kodudes või video-/telefonisilla vahendusel eesti või vene keeles. Intervjuud kestsid keskmiselt ühe tunni.

  • Analüüs. Rakendasime temaatilist kontentanalüüsi, kasutades kiirhindamise meetodit (ingl k Rapid Analysis Process).

Olulised taipamised

Analüüsi tulemusena koostasime kokkuvõtva raporti ning viis väärtuspõhist kriisikäitumise persoonat:

  • Harjumuslik hakkamasaaja

  • Elukeerises riigiusaldaja

  • Süsteemile lootja

  • Abivajav ootaja

  • Strateegiline ellujääja

Uuringust koorus välja mitmeid pingekohti, mis võivad mõjutada kortermajade elanike ettevalmistust hädaolukordadeks.

  • Madal usaldus, kõrged ootused. Usaldus Eesti riigi ja omavalitsuste suhtes on paljudel madal, kuid samas on levinud ootus ja usk, et hädaolukordade puhul suudab riik kiiresti elanikele vajalikku abi pakkuda.

  • Soovitakse selgeid suuniseid, kuid mitte hirmutamist. Inimestel on ootus, et info hädaolukordadega toimetuleku jaoks oleks korduv ja selge, aga samas ei taheta liigset informeerimist, sest seda tajutakse riigipoolse hirmutamisena.

  • Vältimiskäitumine ja teema stigmatiseerimine. Hädaolukordadele ei taheta mõelda, sest see tekitab ärevust ning nendeks valmistumine ei ole sotsiaalne norm, vaid seda peetakse kohati lausa paranoiliseks käitumiseks.

  • Valmistumisel ei nähta mõtet. Leitakse, et väikseks kriisiks ei ole mõtet valmistuda, sest usutakse end kuidagi ikka hakkama saavat ja samas tuntakse, et suureks hädaolukorraks ei ole võimalik valmistuda (vee- ja küttesüsteemi haavatavus tekitab tunde, et korteris ei ole niikuinii võimalik pikalt hakkama saada).

  • Lootus, et hädaolukorrad hüüavad tulles. Levinud on usk, et kui hädaolukord tekib, siis on aega ja võimalust veel valmistuma hakata (soetada varusid, pidada perega plaane jms).  

  • Valmistumine jääb igapäevatoimetuste varju. Paljudel inimestel on teadmine, et valmistuma peaks, kuid samas reaalsete sammudeni ei jõuta, sest muud igapäevatoimetused on prioriteetsemad.

  • Lootus koostööle, hirm konfiktide ees. Valitseb lootus, et hädaolukord lähendab inimesi ja koos hakatakse lahendusi otsima, aga samas on hirm, et võitlus ressursside üle kutsub esile rüüstamist ja vägivaldset käitumist.

  • Usk pere hakkamasaamisse, kuid kindlaid plaane pole. Inimestel on tunnetus, et hädaolukord elatakse koos perega ühiselt lihtsamini üle, kuid samas lähedastega plaane ei tehta. Põhjuseks juba eelnevalt mainitud vältimiskäitumine ja teema stigmatiseerimine.

  • Elatakse linnas, kuid hädaolukorras tahetakse minna maale. Käesolev projekt keskendub linnades elavate kortermajade elanike valmisoleku tõstmisele, kuid inimesed ei näe, et linn oleks koht, kus oleks võimalik hädaolukorraga toime tulla. Enamik inimesi, kellega rääkisime, näeb end esimesel võimalusel liikumas maale, kus laiendatud perekonnaga koos tegutseda. Seejuures ei osata näha ette stsenaariume, kus (linna)kodust äraliikumine on võimatu.   

Tutvu ka uuringu raportiga ning persoonadega.

Edasised tegevused

Kvalitatiivuuring koos kirjanduse analüüsi ja teoreetilise raamistiku loomisega annavad sisendi uurimisprojekti järgmisteks etappideks:

  • praktiliste ja tõenduspõhiste juhiste arendamine Eesti elanike kriisivalmiduse parandamiseks;

  • valitud sekkumiste katsetamise planeerimine;

  • akadeemilise artikli koostamine.