Uuring
2026
Kuidas arvestada kinnisvara arendamisel piirkonna pärandi ja kohalike ruumitajuga?
Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostöös planeerija Plaan OÜ-ga soovisid mõista, kuidas tajuvad linnaelanikud ajaloolist Seewaldi ja Merimetsa piirkonda ning mida nad ootavad piirkonnalt tulevikus. Vaadeldaval alal on tihedalt põimunud psühhiaatriahaigla minevik, metsamaastik ja uusarenduste surve. Uurisime kohalike igapäevaseid ruumipraktikaid, hirme ja ootusi, et toetada kaasava ning sotsiaalselt tundliku keskkonna kujundamist.
Projekt:
Seewaldi ala kasutajate kogukonnauuring
Klient:
Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Plaan OÜ

Eesmärk
Eesmärk oli mõista elanike ruumikogemusi, kohataju ja sotsiaalseid dünaamikaid vaadeldavas piirkonnas. Meie roll oli kaardistada varjatud käitumismustrid ja väärtused, et aidata arendajatel ja haiglal planeerida erinevaid ühiskonnagruppe toetavat ruumi.
Meetod
Uuringu viisime läbi 2026. aasta aprillist juunini, rakendades kvalitatiivset lähenemist.
Süvaintervjuud. Viisime läbi üheksa vestlust, sealhulgas kaks paarisintervjuud, kaasates kokku 11 piirkonnaga seotud inimest eri vanusegruppidest. Enam kui pooled vestlused toimusid jalutuskäigu intervjuudena uuritaval alal, mis aitas aktiveerida osalejate ruumilist mälu ning emotsionaalseid seoseid.
Fookusgrupiintervjuud. Korraldasime kaks fookusgruppi, kaasates kokku 8 osalejat. Esimeses osalesid vaimse tervise, erivajaduste ja eakatega tegelevate institutsioonide esindajad, teises kohalike seltside ning piirkonna ettevõtete esindajad.
Vaatlused. Viisime eri päevadel ja kellaaegadel läbi kaks osalusvaatlust, et tabada ala isetekkelisi kasutusviise ning füüsilisi ruumimustreid.
Olulisemad taipamised
Stigma ja tervenemise paralleelsus. Inimesed tajuvad piirkonda vaimse tervise toetamise paigana, kus mineviku taak asendub avatud abisaamise ja loodusteraapia võimalustega. Kuigi ajaloolise psühhiaatriahaigla kuvand tekitab inimestes kerget kõhedust, pakub see samas emotsionaalset põnevust.
Loodus kui sotsiaalne ressurss ja pelgupaik. Kohalike jaoks on Merimets vaikuse oaas, mis pakub kaitset linnamüra ja igapäevastressi eest. Ala metsikus pakub inimestele vabadust, samas kui liigselt niidetud ja planeeritud haljastus toob kaasa ärevuse elurikkuse kadumise ees.
Tuttav ruum ja ruumiline ebakindlus. Igapäevased kasutajad liiguvad alal intuitiivselt ja harjumuspäraselt, tundes radu oma “kehamälus”. Uutele tulijatele tekitab aga haigla territooriumi ja metsa piiride hägusus ebamugavust, tekitades kahtlusi enda kohalviibimise sobilikkuse osas.
Empaatiline kooseksisteerimine. Piirkond toimib ühisalana, kus sportlased, lastega pered, haigla patsiendid, noored ja alternatiivkultuuri viljelejad jagavad ruumi ilma sotsiaalse hierarhiata. Inimesed aktsepteerivad teineteise kohalolu vaikivalt, olles üksteise suhtes mõistvad ja austuvad.
Kogukonna hirm anonüümse ruumiloome ees. Elanikud kardavad unikaalse elukeskkonna asendamist ilmetu, eksklusiivse ja kalli kinnisvaraarendusega. Inimesed ootavad sotsiaalselt mitmekesist ruumi, mis toob kokku erinevad põlvkonnad ja erineva majandusliku taustaga leibkonnad, säilitades sealjuures ajaloolise puitarhitektuuri ning inimliku mõõtme.
Edasised tegevused
Valminud raport loob sisendi piirkonna edasiseks arhitektuuriliseks ja sotsiaalseks arendamiseks.
Mõned meie soovitused:
Looduse ja pärandi integreerimine. Planeeringutes tuleb väärtustada ja hoida kõrghaljastust, ajaloolisi hooneid ning hajusat hoonestust. Ajalooliste elementide ja rohealade hoidmine toetab piirkonna identiteeti ning inimeste vaimset heaolu.
Sotsiaalse infrastruktuuri loomine. Ruum peab pakkuma tuge erinevatele ühiskonnagruppidele. Vaimse tervise teenuste koondamine ja nn tasu-vaba kohtumispaikade disainimine vähendab sotsiaalset isolatsiooni.
Füüsilise heaolutunde toetamine. Radade valgustamine, toetavate suunaviitade paigaldamine ning alade heakorrastamine vähendab inimeste ebakindlust ruumis. Füüsilise keskkonna parendamine muudab ruumi loogilisemaks ja turvalisemaks igale kasutajagrupile.