Bussiga tasub minna ainult vägevale peole! Märkmeid Saaremaa välitöölt
„Ümberringi kohiseb ainult mets, kuskilt ei paista inimhingegi ja teeme siin-seal peatusi, et enne kohalejõudmist veel kraavipervelt lõunaooteks punaseks küpsenud metsmaasikaid nosida. Huvitav, kas sada aastat tagasi džunglitesse ja väikesaartele suundunud antropoloogidel võis samasugune kergelt kõhe tunne olla nagu meil siin Saaremaa külakeses, kui nad tühjas looduses põliselanikke – ehk oma tulevasi uurimisobjekte ‒ taga otsisid?“
Sellised küsimused keerlesid meie praktikantide Elise ja Mari-Liisi peas sel suvel Saaremaal ühistranspordiuuringu käigus välitööd tehes.
Meenutuseks – juulikuus, mil ühiskonnas käisid tulised diskussioonid haldusreformijärgsete probleemide ja tasuta ühistranspordi teemadel, tegi Rakendusliku Antropoloogia Keskus uuringu Saaremaal Lümanda piirkonnas ja selle vahetus ümbruses. Vaatlesime lähemalt, kuidas inimesed hajaasustuses oma liikumist korraldavad: millised on teravaimad probleemid, reaalsed vajadused, toimemudelid ja üldised hoiakud.
RAKi uuringu tulemusi arutati Arvamusfestivalil ning kajastati nii kohalikus kui üleriigilises meedias.
Milline aga nägi välja selle uuringu köögipool? Kuidas antropoloogid üldse välitööd teevad? Mis kasu on unesegastest naabritest ning krapsakatest pensionäridest?
Sellest kõigest saab aimu meie praktikantide välitööpäevikute katkendeid lugedes:
***
„Niisama me muidugi kellegi taluõuele sisse ei jalutanud, vaid olime enne teele asumist materjalidega lähemalt tutvunud ja end transpordi teemaga kurssi viinud. Ettevalmistus on antropoloogi töös üks tähtsamaid asju, sest ei kõlba ju asja eest, teist taga lihtsalt kohale marssida, vaid tuleb olla teadlik sellest, mida ja mis eesmärgil tegema lähed. Kuigi kunagi ei tea, mis täpselt saama hakkab, on ikkagi võimalik teema kohta lugeda, end vaimselt ette valmistada ja intervjuu küsimused endale selgeks teha. Siis oled piisavalt enesekindel, et inimene õigele jututeemale tagasi juhtida, kui ta sellest kõrvale kipub kalduma, aga julged ka uusi teemasid avastada, sest need võivad lõpuks kasulikuks osutuda.“
***
„Olime valmis, et läheme ühte pereema intervjueerima ja siis vaatame, mis edasi saab – kas käime küla peal ringi või püüame ise ühistranspordiga liiklemise ära katsetada. Täiesti ootamatult järgnes aga üks intervjuu teisele, sest pereema helistas ise lähedalasuvatele naabritele ja uuris, kas nad oleksid samuti nõus oma mõtteid jagama. Naabrid olid just parasjagu ärganud ja tulid veel pisut unesegastena, kohvitassid käes, kokkulepitud kohta. Nemad omakorda helistasid pärast intervjuu lõppu veel ühele tuttavale, kes oli ka kohe nõus meiega juttu ajama. Tore oli näha, et enamik inimestest olid kiiresti nõus meiega kohtuma ja vestlema. Teema paistis olevat paljudele oluline ja enda seisukohti sooviti jagada.“
***
„Kõigist neist vestlustest kumas läbi, et elu keerleb auto ümber ja kui autot ei ole, siis on maal raske. Inimesed on harjunud liikuma just siis, kui neile vaja. Mõnikord on vaja päev otsa sõita, et lapsed kõiksugustesse ringidesse jõuaksid. Mõni tööandja on käiku pannud oma tööbussi, mis natuke kaugemalt tulijad peale korjab ja siis Kuressaarde kokku toob, et kõik ikka tööle saaksid. Kohalikud naljatlesid, et nädalavahetustel on mõtet bussiga Kuressaarde minna ainult siis, kui tahta eriti vägev pidu maha pidada – linna saab laupäeva õhtul ja tagasi alles pühapäeva lõunal.“
***
„Ainult vanemad inimesed liiklevad veel meelsasti bussiga. Lapsed panevad kõrvaklapid pähe ja kannatavad selle loksumise lihtsalt välja, kui emal-isal ei ole võimalust neid mõnel harval korral Kuressaarde viia või sealt koju sõidutada. Samas on kogukond kokkuhoidev, omasid ollakse meelsasti nõus aitama ja leidub ka krapsakaid pensionäre, kes küla pealt info kokku koguvad ja toovad siis Kuressaarest vajaliku kraami kõigile soovijatele koju kätte. Need kõik on olulised mõtted, mis tihtipeale tulevadki välja ainult vestluse või intervjuu käigus, sest ankeetküsitlustes kipuvad inimesed pigem napisõnaliseks jääma.“
***
„Pärast seda tegime tee- ja kohvipausi kohalikus söögimajas. See muutus ootamatult samuti intervjuude läbiviimise paigaks, kui küsisime töötajatelt, kas neil on mõni hetk, et meiega oma mõtteid jagada. Seega tuleb antropoloogina alati ise pealehakkaja olla, sest kunagi ei tea, kellest järgmine informant saada võiks.“
***
„Kui üks järjekordne jutuajamine on lõppenud ja diktofoni kinni paneme, viivitab interjvueeritav veel ja küsib, kas meie olemegi need päris antropoloogid. Kui vastame, et nii tõepoolest on, siis ütleb ta veel tarmukalt, et antropoloogia on äge valdkond ja et meie uurimisvaldkond on ka põnev. Oleme sellega rohkem kui nõus ja naeratus venib vist küll kõrvuni, sest see on üks harvadest kordadest, kui me ei peagi selgitama, mis asi see antropoloogia täpselt on. Ja veel mitu päeva pärast saarelt lahkumist käime ringi, mönus ö muhedalt körvus kumisemas.“
Rakendusliku Antropoloogia Keskus tegi uuringule toetudes ettepanekuid inimeste liikuvuse paremaks korraldamiseks. Väljapakutud kogukonna autojuhi mudelit plaanitakse Saaremaal piloteerida juba sel talvel.