fbpx

Kogukonnauurimine, kõrvalpilk ja projekt Üle Jõe

u%cc%88lejo%cc%83e-pilt-300x171

Mis neid inimesi sinna [linnaossa] tõmbab? Mis seda kogukonna tunnet tekitab? Kuidas inimesed identifitseerivad ennast selle kohaga? (Andres Kalamees)

Nii küsib üks Tartu Üle Jõe projekti raames intervjueeritud ülejõelane Andres Kalamees. Need küsimused sobivad hästi igasuguse linnaosa- ja kogukonnauurimise lähtepunktiks. Ühe linnaosa tänapäeva ja mineviku uurimine on lisaks füüsilise ruumi – praeguste ja olnud hoonete, teede, parkide – kaardistamisele ka püüd mõista ja vahendada kogukonda, linnaosa elanikke.

Üle Jõe projekt on Tartu Linnamuuseumi algatus Ülejõe linnaosa tutvustamiseks ja piirkonna ajaloo uurimiseks. Kahe aasta jooksul korraldab linnamuuseum koostöös Tartu Ülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Rakendusliku Antropoloogia Keskusega Ülejõel näitusi, ekskursioone, talguid jm üritusi ning linnaosa ajalugu jäädvustavaid kogumisaktsioone.

img_20150709_112023-300x185

Muutuvad linnaosad, muutuv identiteet

Üle Jõe projekt sündis linnaosa uhkest ajaloost inspireerituna. Enne teist maailmasõda oli jõe vasakkallas vilgas kaubanduspiirkond väärikate hoonetega ning südalinnale igati võrdne partner. Teises maailmasõjas kogu see ilu hävis ja Ülejõe muutus tundmatuseni.

Seal [Ülejõel] ei tekkinud ajaloolist sidet, see side oli pommitamisega likvideeritud ja lõppenud sel ajal. Et võib-olla seda identiteeti – ma ei tea, kas seda on võimalik kujundada või sellele [linnaosale] oma nägu anda… (Andres Kalamees)

Üle Jõe projekt on lisaks olnu kaardistamisele ka katse mõjutada tulevikku – tuua linnaossa värskeid ideid ja algatusi ning utsitada kodudest välja oma ümbrusest hoolivaid inimesi. Selgeim edulugu linnaosa uue näo ja hingamise vallas on Tartus kahtlemata Supilinn. 1990ndatel veel kindlalt lammutamisootel agulirajoonist on praeguseks saanud kõige popim piirkond kõrgete kinnisvarahindadega. Supilinnaga toimunu võtab hästi kokku eesti keeles kohmakalt kõlav gentrifitseerumisprotsess (vt ka http://dictionary.reference.com/browse/gentrification ja Vikipeediast). Gentrifitseerumine tähendab räämas ja odavate elurajoonide atraktiivseks muutumist – esmalt kunstnike ja boheemlaste seas, kelle loov vaim tõmbab ligi ka jõukamat keskklassi, mis võib omakorda muuta piirkonna loovast ja taskukohasest igavaks ja kalliks. Supilinna uue tõusu saab panna suuresti 2002. aastal loodud Supilinna Seltsi arvele, mis ühtlasi oli märk nii kriitilise massi kodukohast hoolivate supilinlaste olemasolust kui ka edasiste protsesside katalüsaator. Ärksad inimesed ja vahvad algatused tõmbavad teadupärast ligi ka teisi inimesi, iga ülesvuntsitud maja võib – kasvõi eestlasliku kadeduse korras – innustada ka naabrit oma elamist korrastama.

pilt-4-300x171

Linnaosade tõus – ja langus?

Maailma suurlinnade gentrifitseerumisprotsessid tähendavad massilisi elanike ja suurte rahasummade liikumisi. Eesti mastaabid on märksa väiksemad, aga kinnisvaraarendajate hoogsat tegevust ja selle tagajärgi on selgelt näha nii Supilinnas kui ka näiteks Tallinnas Kalamajas. Kas need linnaosad on maine muutumisest võitnud? Või juba üle arendatud ja hakanud teenima pelgalt kinnisvaraarendajate ärihuvisid? Kuidas teha nii, et linnaosa areng toimuks koostöös elanikega ja nende huvisid arvestades? Mida peaks tegema, et ettevõetavad arendused ja tegutsevad kinnisvarafirmad annaksid piirkonnale väärtust  juurde, arvestaksid piirkonna miljöö ja kogukonna huvidega? Ehk siis – millises suunas me tahame, et linn ja linnaosad liiguksid? Need on küsimused, mida linnaplaneerijad, linnaosaseltside liikmed, aga ka kõik linlased peaksid aeg-ajalt küsima. Selge on see, et linnaosade areng ja taandareng, maine ja elanike aktiivsus ei ole midagi muutumatut, elanikest endist sõltumatut. Võtmeküsimusteks on pigem kriitiline mass ja aktiivne eestvedaja. Tartus on teatud piirkondade arengust huvitatud aktivistid koondunud enamasti linnaosaseltsidesse, mis tegelevad kohalike elanike huvide kaardistamise ja nende eest seismisega.

u%cc%88lejo%cc%83e-pilt-2-300x171

Ülejõe otsib oma nägu

Ülejõe identiteediotsingute taga ei ole praegu mitte linnaosaselts, vaid kaks mäluasutust (Tartu Linnamuuseum ja ERM) ning väike seltskond vabatahtlikke. Üle Jõe projekti raames tehtud paarikümnest intervjuust on – vähemalt minu jaoks – kõlama jäänud rõõm, et linnaosa potentsiaali on märgatud, aga ka skeptilisus, kas asjast asja saab. Praegune Ülejõe olevat liiga mitmepalgeline, selle elanikke ja nende huvisid ei ühendavat suurt midagi. Või teisisõnu – Ülejõel ei olevat midagi huvitavat, see toimib nagu magala. Tööle, kooli, kohvikusse ja kultuurielamusi saama minnakse ikka kesklinna. Üle Jõe projekti ülesanne ongi küsida, kas ikka on nii. Ja kui on, siis kas see peab nii olema. Projekti raames tehtud intervjuud peaksid ajalookogumise kõrval andma kultuuriuurimusliku kõrvalpilgu Ülejõe hetkeseisust. Projekti rakenduslikkus seisneb aktiivses tagasiside andmises ja kultuurikorralduses. Intervjuutekstid ei jää loodetavasti linnamuuseumi seisma, vaid leiavad kasutust näiteks näituste koostamisel, aga miks mitte ka konkreetsetel aruteludel linnaosa probleemide üle. Ühtlasi peaks vähemalt 2015. ja 2016. aastal linnaosas üht-teist põnevat toimuma, et ülejõelased märkaksid oma kodukandis värskema pilguga ringi vaadata. Oskaksid vahel pea kuklasse ajada, harjunud teelt kõrvale astuda ja nurga taha piiluda ning ümbruskonna arengutele käed külge panna.