Kuidas edukalt väljuda kodukontorist?

Ma olen olnud tänaseks kuu aega kodukontoris. See aeg meenutab mulle ühte teist perioodi oma elust. Nimelt elasin 2017. pool aastat väikses Ida-Soome linnas Joensuus ja kirjutasin peaaegu üksinduses oma doktoritööd. Mõlemaid perioode iseloomustab intensiivne iseseisev töötamine, sotsiaalne distants ning töösuhete hoidmine üle veebi.
Täna, kui paljud meist loodavad peagi eriolukorra lõppedes tagasi kontorielu juurde naasta, on ehk õpetlik meenutada paari aasta tagust aega. Mida saame kaugtöö ja kodukontori kultuurist töökohtadele kaasa võtta, millega peaksime arvestama ja kuidas oma tiimikaaslasi sujuva ülemineku juures aidata?

Tööalase sotsiaalsuse muskel
Sotsiaalsest distantsist uuesti tavapärasesse tööellu sukeldudes avastasin, et sotsiaalsus on otsekui muskel, mis vähesel treenimisel taandub. Mäletan hästi, kuidas esimestel nädalatel tundus varemalt harjumuspärane sotsiaalne suhtlus mulle väsitav. Pärast veebiseminaride, telefonikõnede ning muul viisil kaugelt töö tegemisega harjumist märkasin peagi, kui palju energiakulukam tundus mulle samas ruumis töötamine. Oma igapäevases kontorielus ei pruugi me märgatagi, kui palju sotsiaalsust mahub meie päevadesse. Koosolekute kõrval on tööpäeva osaks hommikune tervitamine ja kohvitassi kõrval jutustamine, kiired vestlused koridorides või suitsunurgas, üle ukse kiikava kolleegi kiire küsimus ja ühine lõunapaus. Kodukontorist naastes võivad need kauaigatsetud rituaalid ootamatult muutuda varjatud stressiallikaks. Seega tasub meeles pidada, et täpselt samamoodi kui kodukontori sisseseadmine, vajab ka taas kontorirütmiga harjumine aega.

Kodukontoris on samuti kaaslasi, kelle soovidega arvestama peab. Fotol osaleb Keiu koosolekul ka koer Rosin.

Töö ja vaba aja vahetus
Viimased nädalad on muuhulgas tuletanud meelde mõne aasta tagust töö ja vaba aja paindlikku planeerimist. Kodukontoris töö hulk ei vähene, aga muutub rütm, millal ja kuidas töötada. Näen enda sotsiaalmeediast ja sõpradega rääkides, kuidas tööpäevade osaks on saanud hommikusöögilauas meilide lugemine, pärastlõunased uinakud ning värskes õhus töö tegemine. Töönädala piirid on hägustunud ja kasutusele on võetud alternatiivsed ajakasutusstrateegiad. Tundub ju mõistlikum teha päikesepaistelisel pärastlõunal perega jalutuskäik mere äärde ning lõpetada tööasjad hilistel õhtutundidel või varahommikul. Soomest tagasi tulles ning hiljem kontoritööle asudes olen korduvalt inimestanud, kui vähe paindlikkust on tavapärases töönädalas. Isegi kui töö rütm ja ülesanded lubavad, ei ole kombeks tõsta töötunde nädala esimesse poolde kokku, teha pärastlõunasse vaba aeg õhtuste töötundide arvelt või vahetada nädalavahetused mõne teise vaba päeva vastu välja. Kodukontor vajab kindlasti ka ennastjuhtivat töötajat, head kommunikatsiooni juhi ja kolleegide vahel ning ühiste eesmärkide püstitamist. Viimase kuu kogemus on ehk kasvatanud usaldust, et inimese enda valitud töörütmis saavad asjad samuti tehtud, aga lisaks suureneb individuaalne õnnetunne.

Kodukontori produktiivsus
Soomest tagasi tulles pani mind enim üllatuma, kui palju aega ma järgmise poole aasta jooksul kulutasin Tartu ja Tallinna vahel sõites. Välismaal viibides tundus mõistlik organiseerida töökohtumisi virtuaalsilla vahendusel. Eestisse tagasijõudnuna ei tundunud kahetunnine sõit enam piisav põhjus lihtsalt veebikohtumise välja pakkumiseks. Paistis otsekui kirjutamata reegel, et samas ruumis kokkusaamine on ühendav, usaldust loov, inspireeriv ning paneb aluse edukaks koostööks. Nüüdseks pärast nädalaid, kui peaaegu igas tööarvutis on Zoom, Teams, Skype või mõni muu platvorm, olen kuulnud mitmeid inimesi nentimas, et nende suhtumine virtuaalkoosolekutesse on muutunud. Näib, et tööalast klappi ei mõjuta mitte suhtlemistehnoloogia ise, vaid meie suhtumine platvormi, kus kohtumine aset leiab. Täna, kui virtuaalne koosolekuruum on sama tuttav kui kontor, saame rohkem keskenduda koostööle ja eesmärgile. Praeguseks näib, et virtuaalkohtumise kokkuleppimine käib sama lihtsalt kui enne otsustamine, kumma partneri kontoris koosolek aset leiab. Sunnitud harjumine üle veebi töö tegemisega on eelis – me hoiame kokku kütust, tööle sõitmise aega, ummikutes kaotatud närvirakke ning parkimisega kaasnevat peavalu. Tekkinud normaalsus pole aga tingimata iseenesest jääv ning vajab kontorite avamise järel strateegiat, kas ja kuidas kaugtööd tahetakse ka tavaolukorras soodustada (RAK on kaugtööd ka uurinud).

Praegune aeg on otsekui sotsiaalne eksperiment, mille jooksul oleme saanud katsetada erinevaid töötamise viise. Selle kevade tööelu kogemus hakkab kindlasti muutma töökohtade kultuuri ja argipäeva. Seega on kõigil juhtidel ja personaliga töötavatel spetsialistidel just praegu hea aeg mõelda, milliseid praktikaid tahaksime alles hoida. Ehk on pooleteist kuu jooksul üheskoos harjutatud töökorralduse paindlikkus see, mida karantiiniajast tuleviku tööellu kaasa võtta?