Muuseumi ambitsioon mõjutada linnaosa kuvandit. Tartu Linnamuuseumi näitel

Rõõm on tõdeda, et Tartu Linnamuuseumi käesoleva aasta varakevadel alguse saanud Üle Jõe projekt on jõudnud rahvusvahelisele areenile. Projekti ühe initsiaatori ja vedajana osalesin 19.–23. oktoobril Iisraelis, Jeruusalemmas ja Tel Avivis toimunud regionaalmuuseumide aastakonverentsil. Tegemist oli ülemaailmse muuseumide töötajaid ühendava nõukogu ICOM (International Council of Museums) alakomitee ICR (International Committee for Regional Museums) iga-aastase kokkusaamisega. Seekordse aastakonverentsi teemaks oli „Regionaalmuuseumid ja identiteedi kujundamine multikultuurses ühiskonnas“ (Regional Museums and the Forging of Identities in a Multicultural Society), minu ettekanne käsitles Tartu Linnamuuseumi eesmärki Üle Jõe projekti kaudu parandada ajaloolise Ülejõe piirkonna kuvandit.

Minu ettekanne toetus Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna ja MTÜ Rakendusliku Antropoloogia Keskus poolt Üle Jõe projekti raames mais-juunis Ülejõel läbiviidud intervjuudele, samal teemal koostatud artikkel publitseeritakse ICR 2017. aastal ilmuvas kogumikus. Intervjuude tulemusel on kogunenud väärtuslik materjal Ülejõe piirkonna ja elanike kohta, intervjuud jätkuvad 2016. aasta algusest kultuuriministeeriumi muuseumide arendamise programmi toel.

Järgnevalt on võimalik lugeda artikli Rakendusliku Antropoloogia Keskuse blogis avaldamiseks kohandatud versiooni.

pa%cc%88ev-u%cc%88le-jo%cc%83e-300x200

Päev Üle Jõe, foto Anna Mqttioli

Tartu Linnamuuseumi Üle Jõe projekt. Ülevaade Tartu Ülejõe piirkonnast

Tartus asub ligi 20 erineva staatusega muuseumit. Siin asuvad riigimuuseumid Eesti Rahva Muuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Spordimuuseum; Tartu Ülikooli koosseisus tegutsevad ajaloo-, kunsti- ja loodusmuuseum ning munitsipaalmuuseumid Tartu Mänguasjamuuseum ja Tartu Linnamuuseum ühes filiaalidega. Mitmete Tartu muuseumide (TÜ muuseumid, ERM) jõuline areng ning aktiivne tegevus turismimaastikul, erinevate sihtrühmade haaramisel ja oma näo kujundamisel on tinginud vajaduse selgemalt määratleda linnamuuseumi tegevuse eesmärgid ja peamised sihtrühmad. Lisaks vajadusele leida oma identiteet ja koht Tartu/Eesti muuseumide maastikul on linnamuuseumi tegevust ja identiteediotsinguid mõjutanud museoloogia üldised arengud, sh järjest süvenev suund muuseumi ja sihtrühma koostöö tihendamisele ja sihtrühmade kaasamise ideede rakendamine, muuseumide tegevuse eesmärkide laienemine ja sotsiaalse muuseumi ideede levimine.

Niisugustes tingimustes on välja kasvanud Tartu Linnamuuseumi uus kogukonna projekt Üle Jõe. Projekt keskendub kahe aasta jooksul (2015–2016) Tartu ajaloolisele Ülejõe piirkonnale, mis hõlmab linna kahte administratiivset linnaosa, Ülejõe ja Raadi-Kruusamäe linnaosa. Projekti eesmärgiks on lähemalt tundma õppida ja tutvustada tartlastele linna üht põnevama ajalooga piirkonda ning väärtustada seda huvitava elukeskkonnana. Üle Jõe projekt haarab praktiliselt kõiki muuseumitöö valdkondi. Projekti eesmärke on avardada traditsioonilisi muuseumitöö piire. Tegevuste kavandamisel ja eesmärkide seadmisel toetub Üle Jõe projekt sotsiaalse museoloogia (socio-museology) ideedele. Paljud projekti tegevused toimuvad väljaspool muuseumi hooneid linna keskkonnas ja Ülejõe asutustes. Projekti kaudu soovitakse arendada koostööd piirkonna elanikega, aktiviseerida Ülejõe kogukonda ning luua eeldused ühistegevusele. Projekti loodetav tulemus on piirkonna kuvandi positiivne muutumine ja Ülejõe elanike identiteedi tugevnemine.

Ülejõe piirkond on Tartu üks huvitavamaid. 19. sajandil sai Ülejõest Tartu suurima rahvastikuga linnaosa, sajandi lõpuks elas siin üle 40 % linna elanikest. Siin asusid mitmed Tartu suuremad tööstusettevõtted, linnaosa uuest peatänavast, Raatusest oli saanud uhke äritänav. Erinevalt valdavalt sakslastega asustatud kesklinnast, oli see peamiselt asustatud eestlastega, lisaks elas siin palju venelasi, sh vene vanausuliste kogukond, samuti sakslasi, juute ja mustlasi. Erinevate rahvusrühmade esindajad tegelesid väikeettevõtlusega – peeti väikseid töökodasid ja vürtspoode. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitati Ülejõele palju üürimaju.

Teises maailmasõjas sai linnaosa tugevasti kannatada, hävis kesklinna-poolne hoonestus. Sõja järel muudeti purustatud varemeteala parkideks, suures osas vahetunud elanikkond tingis piirkonna mälu katkestuse. Pärast sõda rajati Ülejõele kõrge salastatusega lennuväli võimsatele Nõukogude hävitajatele ja selle juurde kuuluv sõjaväe linnak. Sõjaväele kuulunud territoorium oli piiratud ning võõrastele oli sinna sissepääs keelatud. Sõjaväe linnaku elanikkond oli paljurahvuseline, hõlmates erinevatest rahvustest ajateenijaid ning kutselisi sõjaväelasi-ohvitsere koos perekondadega kogu endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Sellega seoses kujunes Ülejõe kui ebaturvalise linnaosa kuvand, mis süvenes kogu Nõukogude perioodi jooksul. Nõukogude sõjaväeüksused lahkusid Eestist, sh Tartust 1992. aasta suvel. Sõjaväe kasutuses olnud suletud ala muutus avatuks, kuid ebaturvalise linnaosa kuvad jäi püsima. Sellega kaasneb Ülejõe kui väheväärtusliku elukeskkonnaga linnaosa kuvand, mis on samal moel visa kaduma. Selle kuvandi juured peituvad sõjaeelses ajas.

Antropoloogilised uuringud Üle Jõe projekti raamides

Üle Jõe projekt on seadnud eesmärgiks tundma õppida ja väärtustada Ülejõe linnaosa materiaalset ja vaimset pärandit, tutvustades seda näituste, loengute, publikatsioonide jms kaudu. Koostöös TÜ etnoloogia osakonnaga viiakse piirkonnas läbi rida antropoloogilisi intervjuusid. TÜ etnoloogia jt humanitaaralade magistrandid viivad Ülejõe elanikega läbi biograafilisel meetodil poolstruktureeritud intervjuud ning litereerivad need. Lõppenud on välitööde esimene etapp (intervjuud toimusid aprillist juunini 2015) ning artiklis sain kasutada 16 intervjuud, küsitletute hulka kuulus neli meest ja 12 naist vanuses 94 kuni 33 aastat. Need olid kas praegu Ülejõel elavad või kunagi elanud inimesed. Intervjueeritavate sotsiaalne taust on erinev, (kunagiste) tegevusalade järgi kuuluvad siia kirikuõpetaja, loodusteadlane-ornitoloog, kokk, kirjandusteadlane, arst, lasteaia õpetaja, tööstustööline jne.

Poolstruktureeritud intervjuule omaselt ei jälginud küsitlejad rangelt ettevalmistatud küsimustikke ning vastajatel oli vabadus rääkida endale olulistel teemadel ja sel viisil mõjutada intervjuu kulgu.

Esimese etapi intervjuude põhjal on võimalik saada ülevaade, missugusena näevad Ülejõe elanikud linnaosa ning kuidas hindavad seda elukeskkonnana. Intervjuude käigus käsitleti erinevaid Ülejõe piirkonda puudutavaid teemasid – linnaosa üldine kuvand, sh kuvand võrreldes Tartu teiste linnaosadega, linnaosa muutumine, turvalisus, linnaosa rahvastik ja kogukond, ühistegevus ja inimestevahelised suhted, kirikuelu jms.

Hinnangud Ülejõe üldisele kuvandile olid peamiselt negatiivsed ja ulatusid mitmel puhul II maailmasõja eelsesse aega (siin ja edaspidi on sulgudes tsitaadid analüüsitud intervjuudest, tsitaatide paremaks eristamiseks on need esitatud kursiivis: aguli moodi, ega mingi peenike linnaosa pole olnud; teisejärguline kant ka enne sõda; vähetähtis linnaosa, kuna peale sõda siin varemeid ei taastatud – linn väike ja vaene). Linnaosa negatiivne kuvand seoti sõjaaegsete purustustega (sõjaaegne pommitustöö hävitas kunagise linnaosa fluidumi) ning militaarüksuste tegevusega Ülejõel peale sõda (sõjaväelennuväli ja õhku tõusvad reaktiivlennukid tekitasid linnaosa negatiivse kuvandi), linnaosa madal maine peegeldus kinnisvara turul (küsitletut üllatas tuttava kinnisvara ostmine Ülejõele).

Mitmetes vastustes peegeldati linnaosa positiivset mainet (hubane, rahulik ja vaikne linnaosa; rahulik, lagunev, mõnus linnaosa) ning nähti selle paranemist tulevikus rahvusmuuseumi uue hoone ehituse kaudu Ülejõele (ERMi ehitus toob juba praegu palju inimesi Ülejõele, kes muidu siia ei satu). Positiivne ja tulevikku vaatav oli hinnang linnamuuseumi Üle Jõe algatusele (linnaosa identiteedi tekitamine on väga kasulik, elanikud peaksid olema väga tänulikud ja rõõmsad).

Ülejõe turvalisust hindasid vastajad erinevalt. Üks osa vastajatest nimetas linnaosa ebaturvaliseks, tuues põhjuseks sõjaväelinnaku paiknemise siin nõukogude perioodil (lapsena kartsin sõjaväelasi, venelasi; kartsin Raadi lähedal pimedas liikuda). Piirkonna ebaturvalisuse põhjusi pärast taasiseseisvumist, alates 1990. aastate algusest nähti ka suure hulga kogu linna teenindavate sotsiaalasutuste asumises Ülejõel, siin asub muuhulgas ka asotsiaalsete inimeste öömaja ning linna sotsiaalmajad (selle tõttu on turvatunne häiritud). Mitmed vastajad ei näinud Ülejõel turvalisusega probleeme (pole välja tuua turvalisuseprobleeme, mis oleks ainult Ülejõele iseloomulikud).

Rahvusküsimus seostus paljudel puhkudel turvalisuse küsimusega. Ülejõe linnaosa on ajalooliselt multikultuurne. Alates 1940ndate aastate teisest poolest kasvas Ülejõel elavate venelaste hulk kiiresti siia asustatud sõjaväelaste ja vene rahvusest tööliste tõttu (peale sõda toodi palju vene töölisi Tartusse; venelased toodi peale sõda linna taastama). Enamus vastajaid selles probleeme ei näinud (eestlaste ja venelaste vahel konflikte pole olnud; eestlased ja venelased hoidsid eraldi, nt vaba aja veetmises; eestlased ja venelased on alates tsaariajast ikka kõrvuti elanud). Turvalisusega seotud probleeme toodi esile seoses piirkonnas elavate mustlastega.

Ülejõe kogukonda iseloomustades nimetati põliselanike vähesust ja elanikkonna uuenemist peale sõda (uued inimesed; inimesed palju vahetunud) ning vähest suhtlemist kogukonnas (naabrid ei suhtle nagu varem). Silmatorkavalt paljud vastajad võrdlesid Ülejõe linnaosa/kogukonda Tartu aktiivsemate, kogukonna ühistegevuse poolest väljapaistvate linnaosadega (erineb teistest, aktiivselt koondunud linnaosadest; Ülejõel on vähe elanikke, inimesed võiksid olla aktiivsemad, koondunud nagu Supilinnas, Karlovas; pole ühistunnet nagu Supilinnas, Karlovas). Üks vastaja hindas linnaosa eklektiliseks, mistõttu kogukonna liitjat on raske määratleda. Teise vastaja arvates peegeldas puuduvat kogukonna tunnet linnaosa kehv heakord.

Eelnevat kokku võttes: kuidas saab linnamuuseumi algatatud Üle Jõe projekti kaudu parandada linnaosa kuvandit?

Kogukonna aktiviseerumise, karismaatiliste liidrite esile tõusmise ja seltsitegevuse kaudu on võimalik muuta linnaosa negatiivset kuvandit. Linnamuuseumi Üle Jõe projekti üks eesmärke on kogukonna aktiviseerimine ning intervjuudes nähtus kogukonnas leiduv ootus niisugusele arengule. Talgute korraldamine, linnaosa ürituste korraldamine muuseumi ja kogukonna koostöös on mõned näited ühistegevuse toetamisest kogukonnas.
Linnaosa ajaloo tutvustamine ja kultuuripärandi väärtustamine kujundab kogukonna identiteeti ja väärtustab sealset elukeskkonda.
Üle Jõe projekti tegevuste viimine väljaspoole muuseumit loob tihedamad kontaktid kogukonnaga ning loodetavasti ületab hirmu muuseumi kui elitaarse institutsiooni ees. Muuseumil võib olla kogukonna eestkõnelejana hõlpsam kujundada avalikku arvamust ja toetada positiivse linnaosa kuvandi kujunemist.
Kogukond saab toetuda muuseumi kompetentsile ajaloo uurimisel ja populariseerimisel, kultuuripärandi tundmaõppimisel, hooldamisel ja säilitamisel.

Lõpetuseks

Üle Jõe projekti esimese poole aasta kogemus on eestvedajatele julgustav. Kuna Üle Jõe on muuseumi kavandatud, kuid kogukonna, muuseumi ja projektis osalevate partnerite (TÜ etnoloogid, ERM, piirkonna asutused) koostöös kujunev projekt, on raske prognoosida, missuguste tulemusteni jõutakse selle lõppemisel 2016. aasta lõpul. See muudab projekti läbiviimise selle eestvedajatele põnevaks museoloogiliseks kogemuseks.

ICR aastakonverentsil osalemist toetasid Tartu Linnamuuseum, ICOM Eesti rahvuskomitee ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA.