Inimestele „lähedale“ karantiiniajal

Oleme kõik juba paar nädalat rohkemal või vähemalt määral „kinni“ olnud oma kodudes ja otsesuhtlus inimestega on justkui ära lõigatud. Kuigi antropoloogidele omased välitööd tähendavad reeglina inimeste juurde minemist, nendega vestlemist ja uuritava teema kontekstis koos ajaveetmist, pakuvad tänapäevased tehnoloogilised vahendeid ka uusi, peamiselt internetipõhiseid uurimisvõimalusi. 

Nende abil saame pakkuda ettevõtetele ja organisatsioonidele ka keerulistel aegadel mõistmist, mis aitab teenuseid vastavalt vajadusele ümber kujundada või kommunikatsioonisõnumeid paremini suunata. Rohkem kui varem on inimeste tunded, hirmud ja emotsionaalsed otsused mõjutamas seda, mis toimub (vt ka Eero Epneri Levilas ilmunud artiklit „Eesti koroona vastu“).  Sarnaselt klassikalisematele antropoloogilistele meetoditele rakendame ka siin etnograafilist mõtlemist, otsides kultuurimustreid ja sügavamaid tähendusi inimeste tegude taga.

Uurimisväli tuleb koju kätte

Koroonakriisi valguses võib öelda, et (uurimis)väli on antropoloogidele nüüd koju kätte tulnud – kas ei ole kõige pakilisemad probleemid nüüd, kuidas saavad õpilased, õpetajad ja lapsevanemad hakkama e-kooli ja koduõppega; kuidas mõjutab kaugtöö tegemine organisatsioonikultuure; kuidas pakkuda sünnitajale tuge videosilla abil; kui kasutajasõbralikud on tegelikult e-poed; millised videokõne vahendid on kõige mugavamad; missugust infot inimesed otsivad ja vajavad; milliste tegevustega asendatakse jõusaalis või ilusalongis käimine, sõpradega baaris kohtumine, sünnipäevapeod ja kaubamaja-hängimised? Kuidas korraldada staadionitäiele inimesele rockkontserti, kes tegelikult ootavad elamust oma kodudiivanil ja mil moel teha muuseumite virtuaaltuure võimalikult külastajasõbralikuks? Millised on uued väljakutsed kinnisvaraarendajate ning -maaklerite töös, kui korteri- või maja ostuotsuseid tuleb võib-olla langetada seal eelnevalt sekunditki füüsiliselt kohal viibimata? Kui me seda mõistame, siis on võimalik ka teenuseid nii suunata, et majanduslangus oleks erinevate osapoolte jaoks nii minimaalne kui võimalik ja vähem ebamugavusi tekitav. Võib-olla avab uus olukord paljudele ettevõtetele hoopis aknaid, mille olemasolule nad ei olnud kunagi varem isegi mõelnud ning praegusest hapust olukorrast sünnib midagi, millest me kõik võidame?

Internet on antropoloogide jaoks uueks ja lõpmatuks väljaks. Keeruline on leida teemat, mida ei saaks üldse internetis uurida. Juba 1995. aastal võttis Robert Kozinets online osalusvaatluse kohta kasutusele mõiste netnograafia ning hakkas seda rakendama eelkõige turu-uuringute raames. Ta on sel viisil näiteks uurinud nii online kohvikultuuri kui aidanud Adidasel tulla täiesti uuele spordijalatsite disainiideele. Antropoloogid on uurinud ka seda, kuidas erineva kultuuritaustaga inimesed end internetis väljendavad ning nutiseadmeid kasutavad (vt näiteks „Why we post“ projekti). Meie ise Rakendusliku Antropoloogia Keskusega viisime umbes aasta tagasi läbi pilootprojekti Swedbankile, milles vaatlesime enam kui 30 000 liikmega Facebooki gruppi #Kogumispäevik, et mõista paremini, kuidas toetada inimesi rahatarkuse valdkonnas.

Hoiakud, hirmud ja sõnavara

Videosillad lasevad teha süvaintervjuusid ka ilma otsekontakti omamata ning ekraanijagamise tööriistadega saame kodust lahkumata kasutada veebis toimuvate tegevuste uurimiseks näiteks mõtle-valjult-meetodit (think aloud method). Ruum ja aeg on muutunud paindlikumaks, piir online ja offline maailmade vahel läinud veelgi hägusamaks. Isolatsioonis olekut võib näha võimalusena arendada oma virtuaalse etnograafia oskusi. Kuna antropoloogid on alati pidanud oluliseks minna kohale n-ö sündmuste keerisesse, konteksti, kus uuritavad tegevused toimuvad, siis nüüd ongi õige keskenduda just sellele, mis on meil igaühel oma kodust arvuti vahendusel kättesaadav. Oluline on siinkohal pöörata aga endiselt tähelepanu hoiakutele, hirmudele ja väärtustele, mis meie elu ja valikuid otseselt mõjutavad. Lisaks on vaja uurida ka seda, milliseid sõnu kasutatakse ja kuidas erinevad lood kas inimeste endi või nende poolt tarbitavate toodete ja teenuste kohta mõjutavad otsuseid ja enese esitlemise viise internetis.

Kuigi virtuaalsetel meetoditel antropoloogias nagu kõigil uurimismeetoditel, on oma piirangud ja kitsaskohad, ei erinegi see tavapärastest etnograafilistest välitöödest võib-olla nii palju kui esmapilgul arvaks. Ikka tuleb alustada uurimisküsimuste püstitamisest, fookuse valimisest, uurimisvälja piiritlemisest ja sihtgrupi ülesleidmisest. Samuti tuleb otsustada, kuidas välitöid dokumenteerida, kuhu materjali salvestada, kuidas tagada osalejate konfidentsiaalsus ning mil viisil toimub analüüs ja uurimistulemuste esitlemine. 

Metodoloogiliselt on võimalusi palju:

• mõne internetikeskkonna vaatlus (sh osalusvaatlus) – näiteks uurija jälgib toimuvat mõnes Facebooki grupis
• videointervjuud – Skype, Zoom’i vm videosilda kasutades on võimalik teha ka n-ö näost-näkku süvaintervjuusid
• mõtle-valjult-meetod – ekraanijagamise funktsiooniga on võimalik jälgida, kuidas inimene saab hakkama erinevatel kodulehtedel, e-poes või muid e-teenuseid kasutades
• asünkroonne või sünkroonne vestlus chatboxides ehk jutukastides – sellel, et enamik inimesi veedavad nüüd veelgi rohkem aega arvuti taga on meie jaoks omad plussid, sest kiire lisainfo saamine on vaid mõne jutukasti kaugusel
• päevikute-meetod – inimestel saab paluda mingi teema kohta päevikut pidada, et seda hiljem uurijaga jagada
• foto- ja videohääl – kuna pea kõigil on nüüd telefoni näol olemas piisavalt hea kaamera, teeb see kaasavad meetodid lihtsamaks – foto- või videohääl tähendab, et inimesel palutakse ise teha pilte või videoid oma argielust, näiteks toidu valmistamisest, e-treeningutest või mis iganes on parasjagu uurimisfookuses. Ise tehtud fotod ja videod on heaks lähtepunktiks mõistmaks inimeste väärtushinnanguid ja suhtumisi, tuues esile detaile, milleni muidu intervjuu käigus võib-olla ei jõutakski.

Et jääda terveks, kuid mitte kaugeneda inimestest, kasutagem siis nüüd neid meetodeid vähemalt seni, kuni saame taas üksteisele külla või koos kohvikusse minna. Paljuräägitud social distancing ei välista distant socializing võimalust: ehk teisisõnu, füüsiline distantseerumine ei too 21. sajandil enam kaasa ühis- ja seltskondlikest suhetest eemaldumist. Ka antropoloogide töö on olla hea kohanemisvõimega – nii kolimegi enda tegemised teadmata ajaks internetti ning soovitame näha seda piiride laiendamise, mitte piiranguna.